[S6numid] 20.02

[Holger Oidjärv]

“Issand, Sina tead paremini kui mina, et ma saan vanemaks ja kunagi jään 
täitsa vanaks. Hoia mind liialt sõnakaks muutumast, eriti hoia mind 
saatuslikust harjumusest mõelda, et ma pean ütlema midagi iga asja kohta 
ja iga kord. Vabasta mind vajadusest püüda igaühe asju korda ajada. Hoia 
mu meelt vabana lõputute üksikasjade loendamisest, anna mulle tiivad 
lennata asja tuumani. Ma palun armu kuulata lugusid teiste valust, kuid 
sule mu huuled, kui jutuks tulevad mu enese tusk ja valu, sest need 
suurenevad ja mu armastus nende korrutamise vastu muutub aastate 
möödudes aina magusamaks. Ma ei palu täiuslikku mälu, vaid kasvavat 
inimlikkust ja vähenevat eneseuhkust, eriti, kui näib, et mu mälu räägib 
vastu teiste mälestustele. Tee mulle selgeks, et vahel võin ka mina 
eksida. Hoia mind mõistlikul määral kenana. Ma ei taha tingimata pühak 
olla – mõnega neist on nii raske koos elada-, kuid vana naise või mehe 
kibestumine on saatana jaoks kasvav tööpõld. Tee mind tähelepanelikuks, 
kuid mitte tujukaks, abivalmiks, kuid mitte kamandavaks. Minu avara 
teadmistepagasiga näiks selle kasutamata jätmine raiskamisena, kuid 
Issand, Sina tead, ma tahan, et lõpus oleksid mu kõrval mõned sõbrad. Ma 
palun, et annaksid mulle võime näha õnnistusi ootamatutes raskustes ja 
headust ebatäiuslikes inimestes. Ja anna mulle armu neile seda öelda, 
Kristuse nimel, aamen.” STP